Autentsus, tagasihoidlikkus, meisterlikkus – need on sõnad, mis minu arvates sobivad iseloomustama kitarrilegend Bill Friselli. Kui teda Google’st otsisin, siis leidsin Wikipediast: „One of the leading guitarists in jazz since the late 1980s“. Kahtlemata see nii ongi, kuid Billi enda arvates on tal veel pikk tee kõndida.
Just teadmine ja endale tunnistamine, et oskuste lagi ei saabu kunagi ning tegelikult on areneda võimalik lõpmatuseni, teeb temast nii põneva artisti. Ehk kuna ta pole veel nn „lõpp-punkti“ jõudnud ning arvab, et ei jõua ka, on ta endiselt samasugune lihtne inimene nagu ta oli ka enne kuulsaks saamist. Selle tõestuseks autogrammisabas seisnute kohmetus, kes ei osanud Billi vahetut olekut ja kahe jalaga maa peal seismist oodata. Näiteks Youtube’i videos (Bill Frisell – Strawberry fields forever), olles seal 60-aastane, vabandab ta, et peab seda lugu noodist mängima. „See peaks mul juba veres olema, kuid muusika on rännak. Tundub, et täna on alles mu elu esimene päev. Muusika seisab siin mu ees, ma arvasin, et kõik on selge, kuid nüüd on ta teistmoodi uus.“
Sellistele teerajajatele tuleb olla vaid tänulik, sest nemad kaardistavad erinevaid tasandeid, võtavad ära hirmu tundmatuse ees ning inspireerivad ka teisi järjest kõrgemale tõusma. Aitäh Jazzkaarele Bill Friselli Eestisse toomise eest, see õhtu oli täis salapäraste helide maagiat.
